Adelina

Umbes täpselt poole suve pealt hakkas J rääkima auto ostust ning meie uueks igapäevaseks tegevuseks sai auto24 sirvimine. Alguses ma isegi ei saanud aru, et tal sellega nii tõsi taga on aga kui augusti alguses esimest potentsiaalset Mersaarikut vaatama läksime sain ma aru, et päris tõsiselt lähebki varsti ostuks. Seda esimest me aga ei saanud, jäime nautke hiljaks.. olin päris nukker alguses, kui saime teada, et meie väljavalitu on juba uue omaniku leidnud. Siis läks mööda päris mitu pikka nädalat, mil iga nädalvahetus sõitsime mööda eestit ringi, et autosi vaadata. Olime juba peaaegu lootust kaotamas, kuna ei leidnud seda õiget. Küll oli puudu lisadest või oli lihtsalt kohapeal vaadates juba auto seisukord halb.. Mõtlesime juba, et ei leiagi seda õiget. Kuna alguses keskendusime ainult E-klassi autode otsingule siis jäi meie valik ka juba kesiseks, kuna olime lihtsalt niipaljusid juba vaatamas käinud ja neist loobunud. Niisiis huvipärast lisasime otsingusse ükspäev ka C-klassi. Ja mida imet, me leidsime ühe väga kena kandidaadi. Kuna auto asus Tallinnas ei saanud mina tol hetkel seda vaatama minna. Aga ootasin põnevusega kodus, et mis mulje see auto J'le jätab. Varsti tuligi oodatud kõne kus selgus, et see on pmts perfektne! Kuna omanikul oli veel natuke paberimajandust lükkus ost aga paar päeva edasi. Me reaalselt ei jõudnud ära oodata seda päeva. Lõpuks jõudis see kätte. 3. september vormistati auto J nimele ja lõpuks oli ka minul au seda pilli näha. (seni olin vaid pildilt näinud ju..) Kui ta mulle selle masinaga majaette sõitis, siis mu käed hakkasid põnevusest lausa värisema. Ma ütleks, et ma mingi nädal või kaks ei suutnud uskuda, et see on meie uus auto.. Igatahes olen ma niii-nii õnnelik, et leidsime selle õige ja et see ei olnud mingi uisapäisa ost vaid reaalselt otsisime mitu kuud enne kui leidsime.. Mõtlesin selle emotsiooni ka siia kirja panna, kuna see oli meie jaoks suht big deal asi ja mitte eputamise või millegi sellise pärast, vaid lihtsalt et endal tore oleks kunagi aastate pärast sellele sündmusele tagasi vaadata ja seda meenutada. Võibolla siis me juba naerame selle üle kui suur big deal see meie jaoks oli. Sest tegelikult on see ju lihtsalt asi. Asi mille võib igaüks endale osta. Aga see oli siiski meil esimene! :)

Ma ei mäletagi nüüd täpselt, kas eelmise aasta lõpus või selle aasta alguses hakkasid meie head discgolfisõbrad rääkima reisist Poola ning pakkusid meile, et võiksime ju kõik koos sellise autoreisi suvel ette võtta. Hakkasimegi asja kaaluma ja üsna pea juba arutasime, kuhu minna ja mida seal teha. Panime paika, et sõidaks kohe esimese raksuga Krakowisse välja ja siis seal vaataks edasi. Niisiis saigi meil bookitud ainult esimene majutuskoht ja ülejäänu jätsime lahtiseks, et kohapeal otsustada.

Täpselt 1. juuli varahommikul kell 3 pakkisime oma asjad autosse ning asusime teele. Kella 10ks hommikul olime jõudnud juba Leetu ning tegime seal hommikusöögi-peatuse McDonaldsis :D Kõhud täis.. liikusime kohe edasi. Ja vot siis alles läks hirmsaks. Poola liikluskultuur ja kiirteed olid kegelt öelduna hirmutavad. See kui sõidad 140ga kiirteel ning sinust paneb ROLLER kiiremini mööda oli uskumatu vaatepilt meie jaoks.. meie eestlased, kes on harjunud pigem kulgema ja okei Tallinna mntl ikka vajutama aga no seal inimesed sõitsid tuimalt 200ga mööda ja nägime/kuulsime pealt ka paari avariid, mis tegid olemise samuti kõhedaks. Samuti ka need jubedad vaatepildid, mil rekad teevad möödasõite, ning sõidavad vastassuunas sinu poole ning sul pole mitte kuhugi kraavi isegi keerata, kuna igal pool on kõrged piirded ees.. Aga õnneks jõudsime me elusalt ja tervelt esimese päeva õhtuks (kell 7-8 ajal õhtul) kohale. Nagu öeldud oli meil seal juba korter bookitud ning sõitsimegi kohe sinna, viisime oma kohvrid tuppa ning siis otsisime mapsist esimese lähedalasuva poe, et midagi süüa osta. Korteris olid meil kõik võimalused söögivalmistamiseks nii-et ka hommikusöögi valmistasime ise ning einestasime rõdul. Esimese päeva hommikul otsustasimegi, et käiks kohe ära Auschwitz'is, kuhu olime plaaninud kindlasti minna. Esimene majutus oli meil võetud Krakowisse ning sealt tuli mõningad kilomeetrid siis edasi sõita. Umbes tunnike ja olimegi Auschwitz'is kohal. Meid ootas ees päris pikk järjekord, kus võibolla ehk 40min seista saime, ning siis veel kuskil 30min oma giidi aega oodata. Meile anti kõrvaklapid ning umbes 15-20 inimesega grupis juhatas giid meid väravatest sisse. Enne sissesaamist tuli läbida turvakontroll, mis oli täpselt nagu lennujaamas. Kõik metall esemed, mobiilid ja fotokas, tuli panna plastkasti ja eraldi turvatöötaja lindile, ning ise läbisid siis turvavärava. Suure seljakotiga sisse ei lastudki. Giidiga oli ettenähtud 3 tundi ning tõesti vaatamist oli seal palju. Usun, et kõike ta ei jõudnudki meile näidata.

Kui nüüd päris aus olla ei julge ma kõiki Auschwitz'i pilte siia üles panna.. ma ei tea kas see oleks sobilik.. niiet liigume edasi. Järgmisel päeval otsustasime vaadata ringi Krakowi linna peal, käisime mõnes suuremas kaubanduskeskuses ja jalutasime ringi vanalinnas. Lõunaks sai proovitud imehäid poola pelmeene. Ja need polnud mingid tavalised pelmeenid.. vaid reaalslet menüüs oli ca 20 erineva täidisega pelmeeni ja poleks elus arvanud, et pelmeenid saavad nii hästi maitseda :D

Kuna Krakowis oli meil planeeritud olla 3 ööd siis järgmisel päeval pakkisime oma asjad, otsisime eelneval õhtul endale välja ka uue majutuse Zakopanesse ning hommikul otustasime võtta enne uude kohta sõitmist ka ette külastuse Wieliczka soolakaevandusse. Soolakaevanduses saime samuti kõrvaklapid ning giidi, üksi seal vist ringi liikuda ei tohtinudki? Soolakaevandamist alustati seal juba 13. sajandil ning kaevanduskäikude kogupikkus on ca 250 km, millest muidugi väike osa vaid turistidele külastamiseks aga ausaltöeldes ei suutnud me ära imestada kui suur see maa-alune linn ikka on.. Kõige sügavam ligipääsetav koobas asub 135 m sügavusel nii-et reisi lõppedes meeldiski meile öelda et käisime 135m sügavusel maa all kui ka 2000km kõrgusel mäe tipus :D Sellest juba hiljem lähemalt.. Aga Soolakavenduses oli tõesti nagu maa-alune linnake. Uskumatult suured soolast lühtrite ja skulptuuridega kaunistatud saalid, altarid, galeriid, maa-alused järved/jõed ja palju muud..

Peale soolakaevanduses käiku oligi meil ees jälle veidike pikem autosõit Zakopanesse. Tee sinna oli aga imeline, need mägised vaated ja käänulised teed.. Zakopane ise ongi üks mägilinnake, ning kohalejõudes otsisime esimese asjana üles oma uue airbnb, milleks oli üks mega armas ja avar kahetoaline korterike. Kõige ägedam selle korteri juures oli muidugi rõdu vaatega mägedele.. Kuna sinna jõudsime jällegi üsna hilja õhtul siis jõudsime vaid süüa õhtust ning leppisime kokku, et seekord äratust ei pane vaid puhkame ilusti välja ja siis vaatame edasi mis teeme. Hommikul ärkasimegi kõik kuskil 10 ajal ning pidasime plaani, mida teha. Otsustasime võtta ette matka Tatra mägedesse. Kõigepealt mõtlesime, et sõidaks autoga sinna lähemale aga see oli kahjuks mõttetu kuna mõistsime, et parkida me nagunii kuskile väga lähedale poleks saanud. Pealegi tundus meile, et meie airbnb ei asunudki väga kaugel sellest matka alguspunktist. Niisiis keerasime tagasi oma airbnb poole kus meil maja all oma parkimiskoht oli ja hakkasime tuldud teed pidi jala tagasi kõndima. Mainin kohe ära, et mina ja J polnud varen kunagi mägedes käinud, ehk siis me ei osanud ka midagi oodata.. Igatahes oli see teekond sinna algupunkti juba veidike kallakuga ehk mäest üles minek ja kuna oli palav, hakkasin ma üsna kiiresti väsima. Lõpuks jõudsime aga punkti kust edasi sai valida, kas sõita üles kondliga või minna jalgsi. Otsustasime, et üles sõidame kondliga aga alla matkaks jalgsi. Muidugi ei osanud me aga arvata, et selles kondli järjekorras tund aega seisma pidime.. aga nu lõpuks me ikka peale saime. Kondliga sõit kestis kuskil 15min, kus juba oli nii imeline vaade. Üles jõudes oli kell juba neli saamas ja kuna olime hommikuse söögiga tegime seal üleval 2000m kõrgusel lõunapausi. Kõhud täis läksime jalutasme natuke edasi, nö kõige kõrgemasse punkti sel mäel. Tegim mõned pildid ja kuna kell oli siis juba viis läbi hakkasime me veidike põdema, kuna teadsime, et seal läheb juba 9st pimedaks ja alt öeldi meile et mäest alla matkamine võtab kuskil 3 tundi siis otsustasime hakata alla poole liikuma. Loomulikult üsna kiiresti sai selgeks et mingi mägimatkajad me pole. Arvestades seda, et minul olid jalas üsna libeda tallaga jooksu Niked ja Mirkol üldsegi varbavahe PLÄTUD siis juba kohe alguses mööda kiviseid astmeid järsu kallakupeal alla kõndida oli meil raskendatud ja liikusime üsna ettevaatlikult.. :D ees paistis tulevat aga õnneks kruusasem teelõik mis samas eriti parem minule polnud kuna lahtise kruusa peal hakkasin ma vahetevahel libisema.. Ehk siis kogu see teekond oli meie jaoks paras katsumus ja mitme kohapeal oli tunne, et siit me enam edasi alla ei saa.. tundus liiga järsk ja õudne :D Aga te ei kujuta ette kui hea tunne oli lõpuks alla jõudes kui jalad oli villis ja valusad ja 20tuhat sammu täis kõnnitud.. Tunne oli vägev st ÄRA TEGIME :D Aga... see ei olnud veel ju meie matka lõpp kuna ees oli veel paari km jalutuskäik oma airbnb'sse. Vot sel hetkel ma mõtlesin küll, et miks me autot ikka lähemale ei pannud. Mu jalad enam ei tahtnud mind kanda ja ma tõesti olin surmväsinud ehk siis ma lonkisin kuiudagi vaevaliselt koju ja tollel päeval kokku tuli kuskil 27tuhat sammu. REKORD mis ma kunagi teinud olen ausalt :D

Tol õhtul oli tunne, et hommikuks ilmselt enam ei kõnni.. aga tegelikult ei olnudki järgmisel päeval ärgates asi nii hull. Niisiis mõtlesime, et mis seal ikka lähme käime seal Morskie oko juures ka ära.. Morskie oko (Mere Silm) on suurim järv Tatra mäestikus ja ülipopulaarne vaatamisväärsus turistide seas. Olime netist varasemalt uurinud ja paljud soovitasid minna varahommikul, et üldse parkimiskohta saada aga meie jõudsime sinna lõuna paiku ning õnneks leidsime endale ühe üksiku koha kuhu auto jätta. Kohale jõudes saime aru, et järv asub rahvuspargis ning sinna pääsemine maksab meile kokku 10 kohalikku raha. Ees ootas meid tunde kestev jalgsimatk, 12 km ülesmäge. Alguses tundus asi lihtne, kuna seekord viis üles meid asfalteeritud tee.. Poole tee peal olin ma juba niiiii läbi omadega. Ilmselt andis tunda ka eelmisel päeval tehtud suur matk ja ka see, et päris kuum päev oli. Ülesmäge jalutades vurasid meist tihti mööda hobuvankrid, ka nendega sai raha eest üles-alla liikuda. Poole tee peal üles ütlesingi ma J'le, et alla tulen ma hobusega. Ma lihtsalt ei jõudnud enam.. Kuigi kohale jõudes tegime veel ka järvele isegi tiiru peale. Sealt avanesid jällegi mõned ilusad vaated ning väga lahe kogemus oli näha hirve järvekaldal maiustamas. Ta oli inimestega vist nii harjunud, et ta ei teinud meist üldse välja.. seisime temast vaevu paari meetri kaugusel ja pildistasime.. Nagu öeldud siis tagasi teel valisin mina hobuvankris alla mineku. Teised aga olid tublid ja tulid alla jalgsi, mis tähendas muiudgi, et mina jõudsin alla kiiremini kui nemad ja pidin kuskil 40min neid ootama. Peale järjekordset matka otsisime tagasiteel restorani, kus õhtusöök võtta ning sellega jällegi päev lõppes. See oli ka meie viimane öö Zakopanes ja tegelikult sai sellega ka juba nädal Poola reisist läbi ja meil oli plaanis hakata tagasi liikuma, kuna aga olime Poola kõige alla välja sõtinud oli tagasitee pikem ning otsustasime võtta veel ühe vahepealse ööbimise, lihtsalt sellepärast et mitte päris öösel sõita.